Kõik lapsed olid raudkettidega aheldatud pinkide külge, nii et nad said end küll liigutada, kuid mitte ära joosta. Saali tagumise seina ääres seisis suur kivist koolitahvel ja selle kõrval kõrgus nagu riidekapp tohutu suur, ühestainsast kaljurahnust pult. Puldi taga istus üks eriti vastik lohe. Ta oli veel tubli tüki suurem kui vedur Emma, kuid palju kõhnem, lausa kõrend. Tal oli terav koon, mida katsid jämedad soolatüükad ja harjased. Väikesed läbitungivad silmad sihtisid läbi läikivate prilliklaaside ja käpas hoidis ta bambuskeppi, millega ta pidevalt vihinal vehkis.
...
Lapsed istusid kõik tikksirgelt, julgemata liigutadagi. Nad olid käed enda ette laudadele pannud ja heitsid lohele hirmunud, ärevaid pilke.
"See näeb välja nagu kool," sosistas Luukas Simmule kõrva.
"Oi jessas!" ahhetas Simmu, kes polnud veel kunagi kooli näinud, vaevu kuuldavalt.
"Kas koolid ongi sellised?"
Michael Ende "Simm Nööp ja vedurijuht Luukas", lk 163-164
1 kommentaar:
Väga julgustav tänasel kaunil päeval!
Postita kommentaar