"Reporteri" jälgedes

KÕIK SEE ON MEIE ELU
trammi- ja kõnniteed.
Kesköine keskustelu,
talved ja tulvaveed.

Kõik see on meie elu,
sõbrad ja tuttavad.
Võõrad, kes tundmatusse
tänavail tõttavad.

Ott Arder

Intervjuu autojuhiga.

Jäätunud aken

Jäätunud aknal
hüpleb tihaste varje
päike mu kallis

Jaan Kaplinski

Pakane ja peata mees

Võib olla rumalus, kuid mitte luisk,
et mind ei köida Lõuna lodev küllus,
vaid Põhja talve erk ja puhas üllus,
järsk pakane ning ringiründav tuisk.

Juhan Sütiste "Arm"

Lootust on

Viinavabrik

Kõige kummalisem koht, kus tuli Saksa ajal koolis käia, oli viinavabrik Kastani tänavas (hilisem Tartu Nahakombinaat). Õppetöö käis ainult ühes suuremas ruumis pikkade pinkide taga. Kirjutuslaud oli ainult õpetajal. Ainult VI klassid õppisid selles majas, kus "klassiruumi" ukse alt immitses pidevalt piirituseauru. Ajalootunnis teesklesime õpetaja Põllu ees, et oleme kõik nii purjus, et ei ole üldse võimelised vastama. Aga ära me siiski algkooli lõpetasime ja lõputunnistusel oli kuupäev 25.märts 1944.

"Sõja ajal kasvanud tüdrukud" Miia Jõgiaas, lk 258

Enne II Maailmasõda oli selles hoones Riigi Viinatehas.

ENSV toiduainete-, liha-, piima- ja kalatööstuse rahvakomissariaadi 12.07.1945 määrusega ühendati Tartu Pärmivabrik ja Tartu Viinatehas üheks ettevõtteks nimega Tartu Viina- ja Pärmivabrik. Vabrikus valmistati pärmi, puhastati piiritust ja villiti lauaviina. Arvestades vabariigi vajadusi, lõpetati 1.07.1954 viina tootmine. Alates 1955.a valmistatakse siin jalatseid.

See on 1912.a tehtud foto, pärit Tartu koduleheküljelt.

Selles õuemajas olid tsisternid piirituse hoidmiseks.

Jaam

"Kas jaama on raske pildistada?"
"Kergem kui miskit muud," vastas Švejk, "sest jaam ei liiguta ennast, vaid seisab ühe koha peal paigal, ja jaamale ei tule ütelda, et ta teeks naeruse näo."

Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" lk 272

Kurbus