. .. Igatsevalt vaatasin oma nuga, mis all püstloodis lumes seisis, aga igatsevad pilgud ei teinud asja karvavõrdki paremaks. Lõpuks tuli mulle omapärane, ent ühtlasi õnnelik mõte. Suunasin veejoa, mis igaühel suure hirmu korral alati käepärast, otse oma noapea pihta. Kohutava pakase tõttu, mis parajasti valitses, külmus vesi sedamaid, nii et mõne silmapilguga kasvas noapidemele puu alumiste oksteni ulatuv jääst pikendus. Haarasin sellest kinni ja tõmbasin noa ilma suurema vaevata, kuid see-eest suurima ettevaatlikkusega enda juurde üles.
G.A.Bürger "Vabahärra von Münchhausen" lk 30
G.A.Bürger "Vabahärra von Münchhausen" lk 30
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar