Kell 20.30 korjati võrkpalli võrgud, paadid ja lipud kokku ja igaüks võis uppuda nagu ise tahtis.
Kell on 20.50. Minu kõrval sulistas ja puristas igas vanuses puhkavaid töötajaid, kilkavaid mudilasi ja isegi vanakesi, kes, nagu ma olin märganud, saavad suplusest alati kõige suurema naudingu: küllap neile meenub vees oma noorpõlv.
Anatoli Aleksin "Seeva Kotlovi ebatavalised juhtumused" 1966, lk107
Imelik on käia õhtul mööda plaaži. Vaikne, tühi... Vaevukuuldavalt loksub vesi, nagu matsutaks unes suud jõgi, mis on uinunud, et magada hommikuni. Ja ei taha nagu uskuda, et alles hiljuti oli siin nii palju inimesi, et kaldaliivagi polnud näha, ja nende vahelt vette minek nõudis tüki tegemist. Ja sellisel õhtul jätab peaaegu alati kaldale üksiku riidekuhila mõni pöörane supleja, kes sulistab ja puristab ihuüksi päris jõe keskel.
Anatoli Aleksin "Seeva Kotlovi ebatavalised juhtumused" 1966, lk126
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar