Onu Einar magas edasi. Nüüd lebas ta käsi vooditekil. Kalle avas templipadja, võttis ettevaatlikult otsekui tulisest söest onu Einari pöidlast kinni ning surus selle vastu templipatja.
"Mh-äh..." tegi onu Einar.
Nüüd oli tarvis ainult veel paberit. Kuhu see ometi jäi? See siin on ju helesinine. Seal lamab tema enda avastatud kelm, templivärv pöidlal, kõik on just nagu meelega ette valmistatud - ja ta ei leia paberit. Ei, nüüd on see siiski käes! See on siin, püksitaskus! Suure hoolega surus ta onu Einari pöidla vastu paberitükki. Asi oli korras. Tal oli olemas sõrmejälg ja ta poleks olnud rõõmsam isegi siis, kui ta oleks endale saanud valge hiire, mida ta süda muidu kõige rohkem ihaldas.
A.Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" lk 52
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar