Jõulude ajal oli väljak raekoja ees olnud rahulik ja vaikne, vanaaasta õhtul aga muutus see linna nooruse peamiseks kogunemiskohaks. Siia tuldi, et ühises rõõmsas melus uut aastat tervitada. Jaan Tõnisson pahandas oma ajalehes, et paljud noored olla olnud joovastavate jookide mõju all, teinud selliseid tükke, nagu noorikute õhkutõstmine ja nendelt talvekarge musu nõutamine, mis ühte korralikku linna küll ei kõlba. Kuna kurtmised kordusid aastast aastasse, siis võib arvata, et nendest suuremat kasu ei olnud.Politsei soovitas autojuhtidel vanaaasta õhtul raekoja ette mitte sõita. Noorsandid kippusid seal bensiinitõldu kõigutama ja mõnda kipakamat koguni üles tõstma. Tegemist oli õige vana kombega. Varem olnud tudengitel tavaks tõsta üles Suurele turule eksinud voorimeeste saanikesi, voorimees muidugi sõiduriista pukis. Pahandamist tuli sellest, kui ka hobune püüti maast lahti saada. Setukad ei tahtnud sellisest naljast aru saada ja kippusid ülemäära rabelema.
Hillar Palamets "Lugusid toonasest Tartust" lk 231
2 kommentaari:
Seda postitust tahaks kohe plussidega hinnata, aga kahjuks ei saa. No ajakirjanikuameti võib varsti vist muuseumikraamiks jätta, sest kõik uudised on juba maailmas ära olnud.
H.D.Thoreau kirjutab 1846.aastal:
Samuti olen ma kindel, et me pole lugenud ajalehtedest ühtegi meeldejätmisväärset uudist. Kes on lugenud ühest röövimisest, tapmisest või surma põhjustanud õnnetusjuhtumist, tulekahjust, laevahukust, õhkulennanud aurulaevast, Lääneraudteel rongi alla jäänud lehmast, hullu koera mahalaskmisest või talvisest rohutirtsuparvest, sellel ei tarvitse sellest teist korda lugeda. Ühest korrast piisab. Kas sellele, kes tunneb seaduspära, läheb korda must miljon üksikjuhtu?
"Walden ehk elu metsas" lk 113
Postita kommentaar