Kirik ja loss Emajõe ääres

 Õpetaja ahhetas ja kõik lapsed kogunesid uudishimulikult Juliuse ämbri ümber ja vaatasid sinna sisse.
 Ämber oli täis liiva.
 "Kus siin see krokodill peaks olema?" küsis Joosep. "Teed niisama lolli nalja."
 "See on liivast krokodill," ütles Julius. "Ma suvel rannas ise tegin. Nii ilus tuli välja, et ma ei raatsinud teda mere äärde jätta. Panin ämbrisse ja tõin koju."
 "Sa oled ikka tita," turtsus Joosep. "See on tavaline liiva täis ämber, mitte krokodill." 
 "Krokodillil on praegu lihtsalt ämbri kuju," seletas Julius. "Kas sa siis ei tea, et krokodillid maskeerivad end puunottideks, kui nad saaki varitsevad. Nad on väga kavalad loomad."
 "Kas sa tahad öelda, et see liivahunnik varitseb praegu saaki?" naeris Joosep. "Tal pole hambaidki! Tal pole suud!"
 "Eks sa pista korraks näpp siia liiva sisse," ütles Julius.
 Joosep kõhkles.
 "Mis siis juhtub?" küsis ta.
 "Küll sa näed."
 Joosep sügas kukalt.
 "Proovime pliiatsiga," ütles ta siis. Ta võttis pinalist ühe murdunud otsaga värvipliiatsi ja torkas ämbrisse.
 Oli kuulda vaikset raginat. Joosep tõmbas pliiatsi ruttu liiva seest välja. See oli otsekui noaga ära teritatud.
 "Noh, nägid nüüd?" küsis Julius pilkavalt. "Aga sina räägid - pole hambaid!"
 Ta võttis kotist õuna, pani liiva peale ja torkas ämbri laua alla.
Kostis matsutamist.

Andrus Kivirähk "Loomade päev" kogumikust "Kaka ja kevad" lk 65