Mitte midagi uut

 Maailma lõpu paanikas pole mitte midagi uut.

   Eriti kuulsaks sai Totu pärast järgmist lugu.
 Ükskord jalutas ta mööda tänavaid ja jõudis linnast välja. Ümberringi polnud ühtki hingelist näha. Seal tuli maipõrnikas põristades. Ta lendas pimesi Totule otsa ja andis talle vopsu kuklasse. Totu prantsatas uperkuuti maha. Põrnikas lendas sedamaid minema ja kadus kaugusse. Totu kargas püsti ja vaatas uurivalt ringi, kes küll talle vopsu andis. Kuid läheduses polnud kedagi.
 "Kes mind siis toksas?" mõtles Totu. "Äkki sadas taevast midagi alla?"
 Ta ajas pea kuklasse ja vaatas üles, kuid seal polnud samuti midagi näha. Ainult päike paistis heledasti Totu pea kohal.
 "Järelikult pudenes mulle päikeselt midagi kaela," arvas Totu. "küllap murenes päikese küljest tükk lahti ja potsatas mulle pähe."
 Ta läks koju ja kohtas teel tuttavat nimega Klaasikildre.
 Klaasikildre oli kuulus astronoom.
...
 "Kuule, Klaasikildre," ütles Totu talle. "Tead sa, missugune lugu juhtus: päikese küljest murenes tükk lahti ja potsatas mulle pähe."
 "Mis sa räägid, Totu!" puhkes Klaasikildre naerma. "Oleks päikese küljest tükk alla kukkunud, oleks see sind pannkoogiks litsunud. Päike on väga suur. Ta on suurem kui meie maakera."
 ...
 "Vahi!" kostis Totu. "Ja mina ei teadnudki, et päike on nõnda suur. Lähen räägin oma poistele ka, äkki nemad pole veel seda kuulnud. Aga sa vaata igaks juhuks oma teleskoobiga järele, järsku on päikesel siiski servast tükk ära."
 Totu läks koju ja jutustas igaühele, keda aga teel kohtas:
 "Kas te teate, mehed, missugune on päike? Ta on suurem kui kogu meie maakera. Vaat missugune ta on! Ja teate, mehed, päikese küljest pudenes tükk ära ja lendab otse meie poole. Varsti kukub see alla ja litsub meid kõiki puruks. Hirmus, mis siis juhtub! Minge küsige Klaasikildre käest."
 Kõik naersid, sest nad teadsid, et Totu on lobasuu. Totu aga jooksis tuhatnelja koju ja pani karjuma:
 "Päästke end, mehed!" Päikese küljest pudenes tükk lahti. Varsti plartsatab alla ja siis on kõigel rist peal. Kas te teate missugune päike on? Ta on meie maakerast suurem!"
 "Mida kõike sa välja ei mõtle?!"
"Midagi ma ei mõtle välja! Klaasikildre rääkis. Ta nägi oma teleskoobiga."
 Kõik jooksid tänavale päikest vahtima. Vahtisid ja vahtisid, kuni silmad hakkasid vett jooksma. Ja poolpimedaile näiski, nagu oleks tõepoolest päikesel tükk servast ära.

N.Nossov "Totu ja ta sõprade seiklused" lk 8-11, 1954, eesti k 1966