Stardirajal seisis lennuk, nina upsakalt püsti peas.
"Tere, lehm!" ütles lennuk.
"Tere-tere!" ütles lehm. "Aga kes sa ise oled?"
"Mina olen lennuk," ütles lennuk. "Lendan kõikidest kiiremini, kõikidest kõrgemale, kõikidest kaugemale."
"Aga mina annan piima," ütles lehm.
"Ennevanasti olime meie, lennukid, hoopis teistsugused," ütles lennuk. "Siis tehti meid puust ja veeti nööri otsas ühe erilise põranda pealt õhku. Me ei jaksanud kuigi kõrgele tõusta ja kukkusime kiiresti alla. Aga mida teie, lehmad, tollal tegite?"
"Meie andsime piima," ütles lehm.
"Siis saime endale mootori ja neli tiiba," jätkas lennuk. "Tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale, ehk küll õhus püsisime ikka endist viisi viletsalt ja juhtidagi oli meid ikka veel raske. Aga mida tegite teie tollal?
"Meie andsime piima," ütles lehm.
"Seejärel hakati meid ehitama kergest vastupidavast metallist. Me õppisime lendurite sõna kuulama, hakkasime bensiini sööma ja suutsime pikki vahemaandumisteta lende. Aga teie?
"Meie andsime piima," ütles lehm.
"Sa ainult vaata mind!" ütles lennuk."Vaata, mismoodi meie, lennukid, nüüd välja näeme! Meid kutsutakse kahekümnenda sajandi imeks! Me lendame helist kiiremini pealpool pilvi. Aga mida teie praegu teete?"
"Meie anname piima," ütles lehm.
"Varsti hakkame meie lendama valguse kiirusel, hakkame tegema planeetidevahelisi reise ja vallutame kosmose. Aga mida hakkate siis teie, lehmad, tegema?"
"Meie hakkame piima andma."
"Oled sina ikka rumal!" ütles lennuk. "Midagi sa ei taipa..."
Samal ajal istusid lennujaamas lendurid. Nemad seal unistasid kosmoselendudest ja jõid värsket pakipiima.
Vassili Livanov "Rumal lehm" 1987
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar