Pikakõrvaline

Vanas põlves hakkasid Hundi kõrvad pikaks kasvama. Õhtuti võttis ta käärid kätte, istus tiigi äärde ja
kärpis hiljukesi kõrvu.
“Piinlik lugu,” pomises ta endamisi, “eeslikõrvad kasvavad pähe.”
Sügis oli käes. Päike paistis, lehed langesid. Kuldseid krabisevaid vahtrakäppi – nii nimetas Hunt vahtralehti – olid kõik kohad täis.
Hunt tuli kuldkollaste kallaste vahel sinava tiigi äärde, võttis käärid pihku ja vaatas vette.
Veest vaatas talle vastu morn hundinägu, hallid karvatutid kõrvas, kõrvad ise veidralt töllakil nagu hobusel.
“Kui ma neid täna lühemaks ei lõika, siis homseks on eeslikõrvad peas,” mõtles ta.
Hunt istus, jalad rippu, kivile ja kallutas pead.
Küll oli see kurb pilt – hall Hunt konutamas sammaldunud kivi otsas keset sinetavat tiiki.

“Egas midagi,” ohkas ta. “Hakkame aga pihta!” Ja säksaski vasaku kõrva küljest tüki maha. 
krimpsutas nägu, istus natuke aega kinnisilmi, vaatas uuesti vette ja lõikas ka parema kõrva küljest tüki maha.

“Puhkan pisut,” mõtles Hunt kõvasti ja vaatas üles.

Sinises sügistaevas sõitis Karupoeg valge pilve peal ja laulis tuntud pilvelaulu.

“Valged pilved on kui valgelakka ratsud,” üürgas ta.
“Mis temal viga,” mõtles Hunt. “Tema kõrvad ju ei kasva, tal pole midagi häbeneda, varsti jõuab sõber Siili poole, hakkavad kahekesi teed jooma. Oi jah!...”

Sergei Kozlov "Lugu sellest, kuidas Siil ja Karupoeg Hundi ära päästsid", 1988